Müncheni kokkulepe: kes otsustasid Tšehhoslovakkia üle?

Ajaloo toimetus 2026-09-30 08:05 3 min lugemist

Seinal olev grafiti kirjaga München ist Rot viitab ajaloolisele linnale Saksamaal.

septembril 1938 sõlmitud Müncheni kokkuleppega nõustusid Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia sellega, et Tšehhoslovakkia peab loovutama Sudeedimaa Saksamaale. Tšehhoslovakkia esindajad ei osalenud nelja riigi otsustavatel läbirääkimistel. Seetõttu on kokkulepe jäänud näiteks olukorrast, kus suurriikide soov vältida sõda läks vastuollu väiksema riigi õigusega oma territooriumi üle otsustada.

Eesti jaoks ei ole see lugu osalemisest Müncheni läbirääkimistel: Eesti seal ei osalenud. Ajalooline võrdlus puudutab küsimust, kui palju saab väikeriik oma julgeoleku määramisel toetuda teiste riikide lubadustele ja rahvusvahelistele kokkulepetele.

Autor: Hioola toimetus.

Nelja riigi otsus puudutas viiendat riiki

Münchenis kohtusid Saksamaa juht Adolf Hitler, Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain, Prantsusmaa peaminister Édouard Daladier ja Itaalia juht Benito Mussolini. Nende kokkuleppe keskmes oli Sudeedimaa, Tšehhoslovakkia piiriala, kus elas palju saksa keelt kõnelevaid inimesi. Saksamaa nõudis piirkonna liitmist endaga.

Kohtumise tulemus tähendas Tšehhoslovakkiale kohustust piirkonnast loobuda. Encyclopaedia Britannica käsitlus Müncheni kokkuleppest kirjeldab nii osalisi kui ka otsust anda Sudeedimaa Saksamaale. Otsust mõjutas Suurbritannia ja Prantsusmaa soov vältida uut Euroopa sõda.

Tšehhoslovakkia puudumine otsustavate läbirääkimiste laua tagant on sündmuse mõistmisel määrav. Jutt ei olnud üksnes piirivaidlusest kahe naabri vahel. Riigi territooriumi puudutava lahenduse kujundasid teised valitsused ning Tšehhoslovakkiale jäi surve see vastu võtta.

Mida Sudeedimaa loovutamine muutis?

Sudeedimaa ei olnud ainult rahvastikuga seotud vaidluse ese. Tegemist oli Tšehhoslovakkia piirialaga, mille kaotamine muutis riigi piire ja nõrgendas tema strateegilist olukorda. Kui kaardil näib loovutamine ühe piirkonna üleandmisena, siis riigi jaoks tähendas see ka senise kaitsepositsiooni ja poliitilise tegutsemisruumi muutumist.

Kokkuleppe sõlmijad lootsid, et Saksamaa territoriaalse nõudmise täitmine hoiab ära sõja. See lootus ei osutunud püsivaks lahenduseks. 1939. aasta märtsis haaras Saksamaa kontrolli ka Tšehhi alade üle. Müncheni kokkulepe ei taganud seega Tšehhoslovakkia ülejäänud territooriumi kestvat puutumatust.

Sündmuste järjekord aitab eristada toonast eesmärki hiljem teada saanud tagajärjest:

30. september 1938: neli riiki sõlmisid Müncheni kokkuleppe Sudeedimaa üle.
1938. aasta oktoober: Saksamaa võttis Sudeedimaa enda kontrolli alla.
1939. aasta märts: Saksamaa laiendas oma kontrolli Tšehhi aladele.

Nende kuupäevade vahele jääb oluline vahe. Münchenis ei otsustatud kogu Teise maailmasõja käiku üheainsa sammuga. Küll aga näitas järgnev areng, et territoriaalne järeleandmine ei lõpetanud Saksamaa edasisi nõudmisi.

Miks otsustati Tšehhoslovakkia kohalolekuta?

aasta Euroopa poliitikat kujundas hirm uue suure sõja ees. Suurbritannia ja Prantsusmaa juhid pidasid kokkulepet võimaluseks vahetut vastasseisu vältida. Saksamaa survestas samal ajal Tšehhoslovakkiat territoriaalse nõudmisega. Itaalia osales nelja riigi kohtumisel vahendajarollis.

See selgitab otsuse tausta, kuid ei muuda selle mõju Tšehhoslovakkiale väiksemaks. Riik, kellelt territooriumi loovutamist nõuti, ei saanud nelja suurriigi vahel tingimusi võrdse osalisena läbi rääkida. Just võimu ja otsustusõiguse ebavõrdsus on põhjus, miks Müncheni kokkulepet käsitletakse sageli väikeriikide julgeoleku ajaloo osana.

Samas tasub vältida tagantjärele lihtsat hinnangut, nagu oleks kõigil osalistel olnud 1938. aasta septembris teada, mis täpselt järgneb. Nende otsuseid saab hinnata nii toonaste eesmärkide kui ka hilisemate tagajärgede põhjal. Need on kaks eri küsimust: miks kokkulepe sõlmiti ja kas see täitis oma eesmärgi.

Eesti vaatenurk on ajalooline võrdlus

Eesti ajaloo ülevaate järgi oli Eesti 1938. aastal iseseisev riik. Eesti julgeolekuküsimused asetusid samasse Euroopa pingete aega, kuid Eesti ei olnud Müncheni kokkuleppe osaline ega pidanud seal läbirääkimisi. Seda piiri tuleb hoida selgena ka siis, kui vaadata sündmust väikeriigi vaatenurgast.

Võrdlus seisneb riikide erinevas võimes mõjutada suurriikide otsuseid. Tšehhoslovakkia puhul puudutas Münchenis tehtud otsus otseselt tema territooriumi. Eesti puhul tõstatab sama ajajärk üldisema küsimuse: kuidas hinnata teiste riikide poliitilisi lubadusi olukorras, kus Euroopa julgeolekukord muutub kiiresti?

Neid kogemusi ei saa samastada. Tšehhoslovakkia pidi 1938. aastal loovutama kindla piirkonna konkreetse nelja riigi kokkuleppe järel. Eesti toonane olukord oli teistsugune ning tema hilisemate sündmuste põhjuseid ei saa taandada Müncheni kohtumisele. Ühine ajalooline teema on väikeriigi võimalus kaitsta oma iseseisvust suurriikide surve all.

Seetõttu on Müncheni kokkuleppe juures kõige täpsem alustada otsusest endast: kes istusid laua taga, millise ala pidi Tšehhoslovakkia loovutama ja kes otsustamisel puudus. Alles seejärel saab küsida, mida juhtum näitab 1938. aasta Euroopa julgeoleku kohta. Eesti vaatenurk aitab seda küsimust avada, ilma et Eesti paigutataks sündmusesse, kus ta ei osalenud.

Source: Encyclopaedia Britannica

Taust ja tegevused Artikli kohta

Allikas ja kontroll Allikad ja ajalooline taust

Kokkuleppe osalisi ja tagajärgi kirjeldab Encyclopaedia Britannica; Eesti osa käsitleb eraldi ajaloolist võrdlust.

Kontrollid