„Kuulamine võtab vähem aega kui oletamine”
„Kuulamine võtab vähem aega kui oletamine” on mõtteharjutus keeruliseks vestluseks: enne vastamist sõnasta üle, mida teine inimene sinu meelest ütles, ja kontrolli, kas said õigesti aru. See võib vähendada arusaamatusi kodus või tööl, kuigi ei taga, et erimeelsus kaob. Mõte ei ole teise inimese juttu hinnata ega talle vastust ette öelda, vaid kontrollida, kas arutelu lähtub samast arusaamast.
Miks tasub enne vastamist üle küsida
Kui jutt puudutab pettumust, kokkuleppeid või tegemata tööd, võib tähelepanu kiiresti liikuda teise inimese sõnadelt oma vastuse ettevalmistamisele. Siis on lihtne täita kuulmata jäänud kohad oletustega: näiteks arvata, et kriitika tähendab süüdistust või et lühike vastus näitab ükskõiksust. Need tõlgendused võivad tunduda veenvad, kuid ei pruugi kirjeldada seda, mida teine inimene tegelikult mõtles.
Üle küsimine aitab eristada kuuldut sellest, mida sellele juurde mõtlesid. See ei tähenda nõustumist ega oma seisukohast loobumist. Eesmärk on kontrollida, kas vestluse osapooled räägivad samast probleemist, enne kui hakkavad sellele lahendust pakkuma. Kui arusaam erineb, saab seda täpsustada; kui arusaam kattub, on lihtsam liikuda tegeliku erimeelsuse juurde.
Koduses vestluses võib see puudutada jagamata majapidamistöid või kokkulepitud plaanide muutumist. Tööl võib segadus tekkida ülesande tähtaja, vastutuse või oodatud tulemuse ümber. Mõlemas olukorras aitab küsimus välja selgitada, milline osa olukorrast teisele inimesele muret teeb. See on kasulik eriti siis, kui esimene reaktsioon kipub olema enda kaitsmine või teise kavatsuste oletamine.
Vestlusnäide: tähtaeg jäi ebaselgeks
Oletame, et kolleeg ütleb: „See aruanne ei jõudnud õigeks ajaks valmis.” Kuulaja võib võtta seda kohe etteheitena ja vastata: „Mul oli ju mitu muud asja teha.” Nii räägivad nad juba erinevatest asjadest: üks tähtajast, teine oma koormusest. Kumbki vastus võib olla olukorra seisukohalt asjakohane, kuid teise inimese mure jääb enne täpsustamist kontrollimata.
Enne vastamist võiks kuulaja proovida öelda: „Kas sa mõtled, et aruanne pidi täna hommikuks valmis olema ja jäi hiljaks?” Kolleeg võib kinnitada, et just see on mure, või täpsustada, et tähtis oli hoopis puuduva osa mõju teiste tööle. Vastus muudab selgemaks, kas jutt käib tähtajast või sellest, mida hilinemine kaasa tõi.
Seejärel saab rääkida oma vaatenurgast: näiteks selgitada, millised ülesanded tööaega mõjutasid, ning arutada, kuidas järgmise tähtaja puhul prioriteedid kokku leppida. Täpsustus ei otsusta, kellel on õigus ega vabasta kedagi vastutusest. See aitab esmalt aru saada, milles erimeelsus seisneb, et järgmine vastus oleks seotud tegeliku küsimusega.
Küsimus, mida saad kasutada oma sõnadega
Proovi rahulikult küsida: „Kas sain õigesti aru, et sa mõtled …?” Lõppu lisa oma sõnadega lühike kokkuvõte sellest, mida kuulsid. Näiteks: „Kas sain õigesti aru, et sind häiris eelkõige see, et ma plaanide muutumisest hilja teada andsin?”
Seejärel jäta teisele inimesele võimalus parandada või täpsustada. Kui ta ütleb, et mõtles midagi muud, võid küsida: „Mis on sinu jaoks selle juures kõige olulisem?” Vastus võib näidata, milline osa olukorrast vajab edasist arutamist. Nii ei pea sa ära arvama, milline detail teist inimest enim puudutas.
Kokkuvõte võiks jääda neutraalseks ja piirduda kuuldud mõttega. „Sa arvad, et ma teen alati kõik valesti” lisab hinnangu ja võib vestlust teravdada; „Sa oleksid soovinud varem teada, et plaan muutub” kontrollib kuuldut konkreetsemalt. Kui sa pole kindel, kas said õigesti aru, ütle seda otse ja anna teisele võimalus oma mõtet ümber sõnastada.
Millal on vaja rääkida järgmisest sammust
Teise inimese öeldu kontrollimine võib vähendada valest arusaamisest sündinud pingeid, kuid ei muuda automaatselt eriarvamust ega lahenda korduvat probleemi. Mõnikord on mõlemad pooled teineteisest hästi aru saanud, kuid tahavad ikkagi erinevaid asju. Sel juhul on täpsustus vestluse alguspunkt: edasi tuleb rääkida kokkuleppest, piiridest või sellest, mida kumbki järgmisena teeb.
Ka küsimuse toon ja hetk loevad. Kui vestlus on väga pingeline, võib olla kasulik teha paus ja tulla teema juurde tagasi, kui mõlemad saavad rahulikumalt rääkida. Paus ei pea tähendama probleemi vältimist; vestlust saab jätkata siis, kui osapooled on selleks valmis. Kui algne mure jäi arusaamatuks, saab enne oma vastuse juurde asumist küsida, millest tuleks kõigepealt rääkida.
Mõtteharjutus sobib hetkeks, mil tekib kiusatus vastata oletusele teise inimese kavatsuste kohta. Üks lühike, neutraalne täpsustav küsimus aitab kontrollida, kas said tema sõnadest õigesti aru, ning annab mõlemale selgema lähtekoha edasiseks vestluseks.
Source: Editorial research
Kommentaarid